Mahukas ja eripalgeline Jaan Manitski erakollektsioon annab huvitava ülevaate kunstiajaloost, pakkudes samal ajal võimalust piiluda ühe konkreetse koguja isiklike eelistuste maailma.
Kunstikollektsioon sai alguse 1991. aastal Jüri Arraku poliitilise alatooniga maalist „Punane lend“
Tere tulemast Viinistule! See sama, ainulaadse atmosfääri ja asukohaga ainus Eesti avalik erakunstimuuseum avati 2002. aasta suvel. Mahukas ja eripalgeline erakollektsioon annab huvitava ülevaate kunstiajaloost, kuid ka võimaluse piiluda ühe konkreetse koguja isiklike eelistuste maailma.
Eestis sündinud, kuid 46 aastat Rootsis elanud tuntud poliitik ja ettevõtja Jaan Manitski tuli kodukülla, Viinistule tagasi 1989. Algusaastate 300 teosest on tänaseks saanud juba 1000 ja kollektsioon täieneb pidevalt.
2012. aastal said muuseumi ruumid laienduse arhitektide Emil Urbel ja Ainar Luik projekti näol ning 2020. aastal avati NOBA eestvõtmisel, projekti juht Andra Orn, kuraatorid Mary-Ann Talvistu ja Kädi Talvoja ning kujunduse konsultant Tiit Pääsuke, Jaan Manitski kunstikollektsiooni uus väljapanek.
Peale põhjalikku tutvumist Jaan Manitski koguga, mis hõlmab Eesti kunstnike loomingut baltisaksa pärlitest kaasajani, leidsid kuraatorid, et kogust joonistus välja 7 suuremat teemat, millest osa on žanri-, osa aga motiivi- või käsitluslaadipõhised.
Näituse proloogiks on kohaliku baltisakslaste kunstnike koolkonna looming, kellele sekundeerivad esimesed eesti rahvusest kunstnikud Amandus Adamson, Johann Köler ja August Weizenberg. Küllap pole üllatuslik, et sõelale jäänud teemadevalikus on esindatud maastikumaal, akt ja portree, mis on klassikalised maaližanrid, ent mille eksponeerimisse on värskust toonud eri ajastutest pärit teoste julge kõrvutamine. Eraldi ruum on pühendatud ühe Eesti silmapaistvama graafiku Eduard Wiiralti mitmekesisele loomingule. Jutustavama sisuga on idülli ja raskete aegade ainestiku vastandus ning mitmeid tõlgendusvõimalusi pakkuv mütoloogia teema, mille puhul väärivad eraldi esiletõstmist teatava religioosse auraga teosed. Näituse kaasaegse kunsti osas joonistub välja kunstnike soov luua paralleelreaalsusi fantaasiamaastike näol, kuid selle kõrvalt ei puudu ka selge sotsiaalkriitiline positsioon, millesse sageli segatud paras annus irooniat.