Kuigi kunstniku viimaseks teoseks jäi „Sebra“ (1952, pehmelakk), võib tema luigelauluks pidada  gravüüri „Rahutus“, milles on kuju leidnud teda viimasel loomeperioodil  vallanud mõtisklused kunsti olemusest.   1920.aastal ilmus tema loomingusse teema „naine lapsega = madonna“. 1929/37.aasta  värvilises linoolsügavtrükis „Madonna“ katab suuresilmse naise pead  loor. Aastatega  kaotas see suuresilmne naisetüüp  võrgutava ilme, muutus üha ideaalsemaks, muusat ehk kunsti sümboliseerivaks. Kiirgavate silmadega naise pead näeme Wiiralti loodud Kristjan Raua nimelise kunstiaasta embleemil (1940). Suuresilmne  madonnalik muusa esineb  paljudel  1940-50. aastate visanditel ja kavanditel, samuti gravüüril „Maalija“ (1951, ofort). Juunis 1950 hakkas ta tsinkplaadile graveerima naist lapse ja kassiga, mille juurde korraks naasis  aasta lõpul. 5. juunil 1951 kõrvaldas ta plaadilt lapse ja kassi ning tegi naisele taustaks maastiku.  Märkmiku sissekandes nimetas ta teose sealsamas „Rahutuseks“ (pr.keeles L'inquietude). Töö käigus on ta seda nimetanud ka „Naiseks tühja maastiku" ees. 25. oktoobril 1951 trükkis ta I seisundi 4 tõmmist  ning esitas ühe neist Sügissalongi. Seal ristiti töö „Üksinduseks“ (pr.k. La solitude) - nimetus, mida Wiiralt vastustas 1952. aasta kirjas Robert Rebasele, kes koostas tema reproduktsioonide mappi (ilmus 1954 Göteborgis). Töö jätkudes ja kontseptsiooni selginedes  trükkis Wiiralt II seisundi I proovitrüki 5 tõmmist 11.augustil 1952, andes „Rahutusele“ ühtlasi alapealkirja „Pilk tulevikku“ (pr.k.  Regard dans  l'avenir). Järgnesid veel kolm proovitrükki ning 16.oktoobril 1952 alustas ta tiraaži  trükkimist (75 tõmmist). Melanhoolse ilmega madonnalikku naisepeasse kummalise nägemusliku maastiku ees on kunstnik pannud  oma rahutuse  kunsti, ühiskonna ja iseenese tuleviku pärast. 

Teos on läbi viidud autoritehnikas, mis baseerub pehmelakil ning milles on teostatud ka „Tüdruk varemete ees“, „Dikataator I“, „Haige poeet“ (1949), „Kunstnik ja modell“ , „Deporteeritud“ ja „Kaameli pea“ (1938/50).

Mai Levin

Saabunud 8. novembril 1925 Pariisi, jäi Wiiralt sinna aastateks. Ta pöördus tagasi kodumaale alles 25. septembril 1939, sest jääda Teisest maailmasõjast haaratud Lääne-Euroopasse oli ohtlik. Need 14 Pariisi-aastat jagunevad kaheks erinevaks perioodiks: murdepunktiks on 1933. aasta, mil ta elas läbi kriisi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Esimese Pariisi-perioodi, s.o. aastate 1926-33 loomingu krooniks on kolm teost, millest esimesena hakkas ta 1930. aasta veebruaris kavandama kompositsiooni „Põrgu“. Selle poole oli liikunud tema senine looming. Juba Dresdenis oli ta kokku puutunud suurlinna eluga, milles paljandusid sotsiaalsed kontrastid ja inimlikud pahed, Pariis aga oli üks maailma metropole, kus ühiskonna suured mängurid ja moraal olid otsekui rambivalguses. 1928. aastal tegi ta vaskplaadile monotüüpia naisaktist, keda ümbritses ihar meestesumm. Ta ei raatsinud kompositsiooni päriselt hävitada ning otsustas selle alusel teha samale plaadile gravüüri. Keskne aktifiguur on siiani alles, ent selle varjutab üks paljudest fantastilistest peadest , mis on nagu kurjast vaimust vaevatud. Fantastiline pea on üldse Wiiralti loomingut läbiv žanr, grotesksed tüübid kehastavad tal enamasti inimeste pahelisi kirgi ja vastikuid omadusi. Ta joonistas esialgu neid tüüpe „Põrgu“ jaoks, siis pani plaadil paika kompositsiooni kolm põhitelge - vasakpoolse, mis sümboliseerib surma, kesktelje, mida valitseb robot-sõjamasin ja parempoolse, milles lõhkev pea sümboliseerib Saksa militarismi. Jõudnud 1930. aasta algupoolel esimese proovitrükini, jättis Wiiralt töö pooleli ning viis selle lõpule alles 1932. aasta sügisel. Kirjas Alfred Rõudele 21. veebruarist 1938 kirjutas Wiiralt gravüüri kohta: „Selles olen kujutanud inimese abitust ja kaduvust - revolte igasuguste jumalate vastu". Sõjajärgses Pariisis arvasid kunsti tundvad inimesed, et „Põrgu“ oli prohvetlik, sõja eest hoiatav töö. Muidugi oli tema sünnis oma osa 1930. aasta paiku Pariisis aktuaalseks muutunud sürrealismil ja ka belgia kunstnikel-sümbolistidel James Ensoril või Jules de Bruyckeril, kelle töid Wiiralt tundis.

Teise Maailmasõja ajal, 1939. aasta 25. septembrist 28. aprillini 1944 viibis Wiiralt Eestis. Pärast 14-aastast eemalolekut otsis ta kontakti kodumaaga eeskätt läbi inimeste, keda ta portreteeris. Üks selliseid portreesid on „Monika“, mis on graveeritud 17. sajandil leiutatud töömahukas metsotinto tehnikas.

Selles tehnikas oli Wiiralt teinud Eestis viibides juba kaks tööd - „Noore araablase“ (1940) ja „Istuva daami“ (1941). 16. augustil 1942 kohtas ta Tallinnas turul umbes 10-aastast tüdrukut, kes müüs mänguasju. Ta palus tüdruku vanematelt luba teda portreteerida ning 19. augustil algasid seansid, kokku 16. Nende käigus valmis hulk joonistusi, seejärel ka gravüür, millest kunstnik trükkis proovitõmmise 27. novembril 1942, esitamiseks sügisnäitusele Tallinna Kunstihoones. Kuid ta viimistles gravüüri edasi, kuni  22. veebruaril 1943 hakkas trükkima 1. seisundi tõmmiseid. Üks 1.seisundi tõmmiseid on Viinistu kunstimuuseumis  eksponeeritud. Kuid juba aprillis tegi kunstnik teose mõnevõrra ümber, asendades taustal oleval tütarlapse portreel  lehviks seotud rätiku samasuguse mütsiga, mida kannab esiplaanil istuv tüdruk. Seda, 2. seisundi gravüüri hakkas ta trükkima alates 14. aprillist 1943  ja selle tõmmiseid on muidugi rohkem.  Kunstnik nimetas  tööd  esialgu „Tüdrukuks portreemedaljoniga“, 1942. aasta sügisnäituse kataloogis  on see kui „Tüdruk lilledega“. „Monika“ kätkeb õieti kolme portreed: lapseohtu portreed medaljonil, veidi suurema tüdruku portreed taustal ja täiskasvanulikult tõsise ilmega  teismelist laua ääres istuvana. Wiiralt oleks nagu tahtnud näidata, kui erinevalt võib üht ja sama inimest portreekunstis kujutada, aga ka seda, et tõeline portretist näeb inimeses  mitte ainult hetkeseisundit, vaid ka tema eilset ja homset päeva. 

Prantsusmaal imetleti „Monikat“ väga, see oli eksponeeritud 1946.aastal Pariisi Sügissalongis, 1950. aastal Rouenis korraldatud kaasaegse originaalgravüüri näitusel ja 1953. aastal prantsuse kaasaegse gravüüri näitusel Gian Ferrari galeriis Milanos. Monika Pootsikust sai aga õpetaja Tallinnas. Ta hoidis elu lõpuni (2007) tõmmist oma portreest ja kaunist vaasi, millesse portreel on graveeritud hilissuvine bukett.

Mai Levin

Wiiralt oli esimesi monotüüpia viljelejaid eesti kunstis, olles neid loonud aastaist 1923/24. Monotüüpia  on tehnika, mille puhul  kujutis maalitakse plaadile ning trükitakse sellelt käsitsi üks või kaks tõmmist. Enamasti on monotüüpiad  lihtsustatud vormiga, sest plaadile peab maalima kähku, et värv ei jõuaks kuivada. Wiiralti tehnoloogia oli keerulisem, tema monotüüpiad on vahel nii nüansirikkad, et nende teostusviis tekitab kunstnikeski hämmeldust. Kuna tõmmiseid on reeglina üks, on monotüüpia unikaalne. Kuigi tehakse ka monokroomseid monotüüpiaid, on monotüüpiad enamasti värvilised, nii et see on üks maali ja graafika vahemail seisev tehnika. Kuna Prantsusmaal armastatakse maalikunsti ja värvi, siis hakkas Wiiralt neid Prantsusmaal rohkesti tegema ning neil oli menu. Tema enda hinnangul on ta loonud 400-500 monotüüpiat. Eesti muuseumides on neid 70. Ka lisades tuntumates erakogudes olevad, et saa me kokku sadatki. Ülejäänu on mööda maailma laiali.

Monotüüpias „Kaks naist“ on Wiiralt daamide juukseid kujutanud värvikihti pintslivarre või puupulgaga veetud siksakkidena; samamoodi, täppide ja joontega teinud näod ja kleidimustrid. Naiste kõrgesarnalised, pilukil silmadega näod on meelad, nagu tema selle perioodi teostes ikka. Teos esindab Wiiralti  meelisžanri - fantastilis-groteskseid  päid, milles avaldub tema huvi kõikvõimalike  veidrate tüüpide ja karakterite vastu ning milliseid eriti rohkesti sünnib esimesel Pariisi-perioodil 1926-33.

Mai Levin

„Kabaree“ valmis Wiiraltil 1931. aastal Strasbourg'is, kus ta viibis terve suve oma metseeni ja sõbratari Nelly Stulzi kutsel. See on „Põrgu“ paarik, samas formaadis, tehnikas  ja vaimus. Kui „Põrgus" üritas ta allegooriliselt kujutada  seda, mis inimesi vaevab nii ühiskonnana kui ka indiviididena, siis „Kabarees“ loob ta pildi fantastilisest orgiast, mille tegelased püüavad leida unustust  oma maiste kirgede rahuldamises. Sel lihalike rõõmude peol leidub vaid üksikuid vaimsuse välgatusi: magav (sic!) Kristus söömalaua taga, linnuke viiuldaja poognal ja palvetava naise vari ühe joodiku turjal.  Vaatamata sellele, et pilt tundub esmapilgul lustakas, on selle alltekst niisama jõuliselt inimesekriitiline nagu „Põrgul“. Mõlemad gravüürid on äärest ääreni täidetud figuuridega, järgides vana kompositsiooniprintsiipi  horror vacui (lad.k. tühjuse kartus). Kompositsioon on üles ehitatud ristuvaile diagonaaidele - söömalauale ja viiulikujulisele lavale, millel on muusikud. Vahemiku täidavad tihedalt tantsivad paarid. Paljurinnaline naisfiguur, kelle rindadest voolavast nestest joobuvad putod, lähtub Lähis-Ida ja hellenismiajastu viljakuse- ja seksuaalsusejumalanna  Astarte kujust. 

„Kabaree“  on niivõrd dünaamiline, et andis koos „Põrgu“ fantastiliste tegelastega  „Tallinnfilmi“ animafilmide režissöörile Rein Raamatule idee luua  film „Põrgu“ (1983), milles ta kasutas ka gravüüripaariga ideeliselt seotud  litograafia „Jutlustaja“ kujundeid. Film sai XIV rahvusvahelisel animafestivalil Annecys kaks auhinda.

Mai Levin

1932. aasta kevadel lõi Wiiralt „Jutlustaja“. Selle keskse kuju idee sündis tänaval  litograafiatöökotta minnes ning poole tunni pärast oli see juba kivile joonistatud. Ent jutlustajat ümbritseva rahvahulga kujutamine võttis veel kolm nädalat aega. Mingeid eeljoonistusi  „Jutlustajale“ polnud. 1930. aastatel Pariisis elanud Moskva inseneri Aleksandr Sterniku sõnade järgi olevat jutlustaja prototüüp Montparnasse'il elanud itaalia skulptor Rossi. Wiiralti jutlustaja on fanaatik, valevanduja (seda näitab tema žestist erinev käe vari foonil), ometigi lummab ta massi, mis koosneb erinevatest rassidest inimestest, meestest ja naistest. Nende kujutamisel väldib kunstnik groteski, näib, nagu tunneks ta neile kaasa. Grotesksus, muide, ei valitse kaugeltki  Wiiralti kogu 1933. aasta eelses loomingus; selles leidub üsna palju harmoonilisi, isegi hardalt kujutatud inimtüüpe. Eestikeelse „Jutlustaja“ kõrval on kunstnik algul kasutanud  prantsuskeelse nimetusena „L'apotre“ (apostel). Kuju tähendus on lai.  Maailmasõdade vahel  loodi kunstis  mitmeid pateetilisi massidega manipuleerijate kujusid, eeskätt saksa ekspressio- nistlik-uusasjalikus kunstis (Magnus Zeller „Kõnemees“, 1919, George Grosz „Agitaator",1928) . Tõenäoliselt Wiiralt neid teadis. Pärast Teist maailmasõda nähti Wiiralti „Jutlustajas“ samasugust prohvetlikku  hoiatust führerite eest, nagu „Põrgus“. Sellest kõneleb tema sõbra maalija  Stanislas Eleskiewieczi nekroloog ajalehe „Paris-Montparnasse“ 21. numbris 1954, mille kõrval  on reprodutseeritud  „Jutlustaja“. 

„Jutlustaja“ tiraaž oli 25, siis lihviti kujutis kivilt maha. Koos „Põrgu“ ja „Kabareega“  tipneb  teos   Wiiralti varasema loomingu kohal, olles selle stiililiseks ja sisuliseks kokkuvõtteks. Ühtlasi on see töödekolmik kunstniku kogu loomingu tippe, mis ei lakka äratamast tema vastu erilist huvi.

Mai Levin

Eduard Wiiralti tegevus illustraatorina algas kodumaal 1917.aastal. Ülimalt viljakad olid aastad 1923 - 25, mil ta lõi ainuüksi Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemiku neljale köitele üle 140 joonistuse. Pariisiski jätkas ta illustratsioonide joonistamist mõnedele kodumaistele väljaannetele. Ent tema talenti  rakendati peatselt ka prantsuse bibliofiilsete väljaannete illustreerimiseks. 1927.aastal tegi ta 3 puugravüüris illustratsiooni bibkofiilide ajakirjale „Septimanie“ . 

Wiiralti koostöö Pariisi kirjastusega Éditions du Trianon algas 1927.aasta 4 reproduktiivse portreegravüüriga bibliofiilsele sarjale  „Le musée romantique“ ning jätkus 1928.aastal  5 oforditehnikas  illustratsiooniga  ning 12 puugravüüris vinjetiga François  Mauriaci esseele „Lisa Bossuet' traktaadile himurusest“ (pr.k. Supplément  au traité de Bossuet sur la concupiscence) ja 6 samas tehnikas illustratsiooniga Aleksandr Puškini poeemile „La Gabrielide“. Fr.Mauriaci illustratsioonidest kaks kujutavad fantastilis-grotsekseid himutuse allegooriaid , üks - mõtisklevat meest naisakti taustal; frontispissideks on  Jacques-Benigne Bossuet' ja  Mauriaci  portreed - viimane graveeritud natuurist tehtud joonistuse järgi.

„La Gabrielide'i“ frontispissiks on luuletaja portree Orest Kiprenski maali järgi (1827, Riiklik Tretjakovi Galerii).  Jumalavallatu poeemi „La Gabrielide“ kirjutas A.Puškin 1821. aastal. Seda levitati käsikirjaliselt; 1828.aastal algatas kirik selle kohta uurimise; Puškin eitas oma autorsust. Alates 1861. aastast ilmus esimene väljaanne Londonis, Venemaal ilmus samast aastast alates katkendeid. Poeemi teaduslik  väljaanne ilmus 1922. aastal Peterburis. Trianoni kirjastuse väljaanne oli selle esimene prantsuskeelne tõlge. Raamatu tiraaž oli 345 - 300 Rives-paberil, 25 jaapani paberil,  20 eksemplari  kirjastusele. Viimane illustratsioon ületas tolle aja mõistes igasugused usulise kombekuse piirid ning jäeti 320-st eksemplarist välja.

Wiiralti Puškini-illustratsioonid paeluvad mängleva fantaasia ja peenekoelise teostusega; kohati, eeskätt portrees on kasutatud ka uuritsat. Nad on hea maitse piirides ja Wiiralti raamatugraafilistest töödest ühed tuntumad. Kirjastus tegi talle ettepaneku luua 100 illustratsiooni Giovanni Boccaccio novellikogu „Decameron“  (1349-1353) jaoks (eestikeelne tõlge -Johannes Semper, 1957), kuid Wiiralt piirdus kahe proovigravüüriga (1929), tundes, et see hiiglatöö võib võtta  aastaid, takistades teostamast oma ideid.

E. Wiiralti Maroko-reis vältas 19. juulist 1938   18. veebruarini 1939. Selle aja veetis ta peamiselt Marrakechis, joonistades araablasi ja berbereid, kaameleid sissesõiduhoovides - fndukkides. Seal on sündinud ka mõned gravüürid: esimesena „Marrakechi linnamüür“ (1938, ofort, kuivnõel) vaatega  Atlase mägedele, teisena - „Arkeia“ (kuivnõel). „Arkeia“ on tema kauneim aktigravüür. Tõmmu  sale araablanna  poseerib loomulikult, koketsuseta, näos ja poosis on tunda  ujedust. Araablased tõid  Wiiraltile tasu eest naismodelle, kellele tuli loomulikult samuti maksta. Seansid Arkeiaga gravüüri jaoks  kestsid 16. septembrist 4. oktoobrini , seejärel saatis Wiiralt mõlema gravüüri plaadid Pariisi, sügavtrükimeister J.-J.Taneurile trükkimiseks. Ent Arkeia jätkas veel kümnekonna päeva vältel poseerimist viimistletud joonistuste jaoks, millest  Viinistu  Wiiralti-saalis eksponeeritu, dateeritud 19. oktoobriga 1938, on viimane. Marako-teemaliste gravüüride kõrval  on  eriti väärtuslikud Wiiralti meisterlikud  joonistused.

Maroko paelus veel kaua Wiiralti kujutlusi. 1939. aastal Pariisis lõpetas ta suure maastiku „Vaade Atlase mägedel“, lõi pehmelakitehnikas „Naerva kaameli“ ning alustas puugravüüri „Kaameli pea“, mille lõpetas Eestis. 1940. aastal graveeris ta Eestis „Berberi poisi“ (kuivnõel), „Noore araablase“ (metsotinto) ja  „Berberi tüdruku kaameliga“ (pehmelakk). Ka pärast sõda Pariisis unistas ta Aafrika päikesest.    

Mai Levin