Jaan Manitski pole oma kollektsiooni luues pidanud oluliseks Eesti kunstiajaloo narratiivi kopeerimist. Seda huvitavamaid seoseid võimaldab kogu piltide vahel luua. Fantaasiamaastikud esitabki tõlgenduse Eesti kunsti ühest mõtteliinist alates 1960. aastatest tänapäevani. Selle teema alla on koondatud Lääne II maailmasõja järgsete kunstivoolude mõjuväljas sündinud tööd ja jälgitud külma popkunsti, karge avangardi ja kontseptualismi järelelu uuel milleeniumil. Nii kutsubki ekspositsioonivalik nägema järjepidevust omaaegsete avangardistide-minimalistide Tõnis Vindi ja Raul Meele nüanssidele keskendunud seeriaprintsiibi ja Peeter Lauritsa mikro-makro maailmu ühendava täheatlase vahel ja pakub pidepunkte Andres Toltsi maastike geomeetrilise korrastatuse ja Jaan Toomiku surutisi väljendava „Metsa“ puuderivi monotoonsuse vahel.

Teoste ühenduslüliks on kunstnike huvi ruumi vastu, olgu tegu siis Toomas Vindi või Rein Tammiku ideaalmaastike, Mari Kurismaa metafüüsilise ruumi, Peeter Alliku düstoopia või Henn Roode abstraktse kompositsiooniga. 

Selle vaoshoitud käsitluslaadiga analüütilise seltskonna geomeetriliselt pingestatud töödele loob katkestuse Lola Liivati meeleline maal „Astraalsed hetked“. Ometi koondub selleski töös pinevus geomeetrilise kujundi ümber.