Läbi sajandite on kunstnike paelunud alasti keha kujutamine, mis hoolimata oma näivast lihtsusest on väga nõudlik žanr, kus on olulised valguse ja varjuga modelleerimise oskused, kontuuri valdamine ja värvide võlu tabamine. Aktimaalis on keskne koht ka kompositsioonil, kuna modelli portreteeritakse viisil, mis eristub rüütatud poosidest. Alasti keha on võimalik kujutada ka ajatuna, kõrvaldades viited ajaloolisele kontekstile. Olev Subbi võidujumalanna Nike on atleetliku kehaga noor naine, kes ei viibi konkreetses ruumis ega ajas, mõjudes seeläbi üldistatud ülistusena naisele. Kunstis on levinum just alasti naisekeha kujutamine, kuid sageli ei tooda aktimaalil välja inimkeha mitmekesisust. Siinkohal joonistub teravalt välja kontrast Ado Vabbe nõtkete muusade ja Kaja Kärneri saunaliste maiste kehade vahel. Tasub ära märkida, et Kärner õppis maalimist Vabbe käe all. Siit ruumist leiame teisigi kunstnike, kes Pallase kunstikoolis said juhendust sellelt legendaarselt õppejõult (Endel Kõks, Elmar Kits, Eduard Wiiralt, Karl Pärsimägi). Eduard Wiiralti lamavad aktid demonstreerivad suurepäraselt kunstniku tehnilist meisterlikkust inimkeha voolimisel. Nii nagu Wiiralt õppis ka Andrus Kasemaa skulptuuri, suutes kujurile omase plastilise tunnetuse edasi anda ka figuraalsetes pastellimaalides.