Viinistu kunstigiid

Eduard Wiiralti tippteosed

Uuenenud väljapanek annab ülevaate Wiiralti kui ühe sügavamõttelisema ja peenetundelisema eesti kunstniku loometeest ja šedöövritest.

Tekstid on kirjutanud kunstiteadlane Mai Levin
Viinistu-logo-ilma
ENG

Eduard Wiiralti kollektsioon Viinistu Kunstimuuseumis ja selle ekspositsioon

Viinistu Kunstimuuseumi Wiiralti kollektsioon on üks suurimaid Eestis ning paelub mitte ainult suuruse, vaid ka mitmekesisusega. Teoste koguarv küündib üle 200, millest üle poole moodustavad estambid, teise poole suuremad joonistused ja visandid. Kollektsioon annab hea läbilõike kunstniku loomingust, eriti tema hiilgeperioodist Pariisis (1925-39), aga ka sõja ajal Eestis ja pärast sõda loodust.

Üks saal Viinistu Kunstimuuseumis on olnud mitmeid aastaid Wiiralti loomingu päralt. Seoses  kogu muuseumi ekspositsiooni ümberkorraldamisega ja süsteemsemaks muutmisega on antud uus ilme ka Wiiralti saalile, kus on esitatud kunstniku teoste paremik tema  kindlailmeliste ja kogus paremini esindatud loomeperioodide järgi. Wiiralti kaasajal oli graafika suhteliselt väikeseformaadiline, mõeldud lähivaatluseks ning seda oli sajandeid  säilitatud mappides, karpides või albumitena. Ta on ise kirjutanud, et mappides  hoidmine on eelistatum ja kui graafikat üldse eksponeerida seinal, siis võimalikult lihtsalt vormistatuna. Selle ekspositsiooni suhteliselt madal riputustasand peaks võimaldama  peenekoelise graafilise teostuse lähemat vaatlust, samuti  sobima ka noorematele külastajatele.

Muuseumi lehele →
E Wiiralti portree (1951)
Reinholds Kalnins

Eduard Wiiralt

Eduard Wiiralt (1898 - 1954) on tippgraafik, kelle kunsti sisusügavus, ere stiil ja tehniline virtuooslikkus  on olnud eesti graafika arengu oluliseks stiimuliks alates 1930. aastatest. Tema loominguline pärand hõlmab peale 400 gravüüri sadu monotüüpiaid, tuhandeid joonistusi ja visandeid, vähesel määral ka maale ja skulptuure.

Wiiralt sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus, Tsarskoje Seloo kreisis, Gubanitsa vallas, Robidetsi mõisas mõisateenijate Sophie-Elisabeth ja Anton Viiralti (Viralti) perekonnas. Veidi hiljem asus perekond Kalitinosse. Eduard alustas haridusteed Kalitino külakoolis. Tal oli kaks temast veidi nooremat venda – August ja Oskar. 1909. aastal asus perekond Järvamaale, Varangu mõisa, kus Anton Viiralt sai mõisavalitseja koha. Wiiralt käis Koerus kohaliku haridusseltsi koolis ja  õdede Kalpuste saksa erakoolis. 1915. aastal astus ta Tallinna Kunsttööstuskooli, kust 1918. aastal läks Vabadussõtta.
Sõbrad. 1923. Litograafia
1919. aasta sügisel astus Wiiralt vastasutatud kunstikooli Pallas Tartus, Anton Starkopfi skulptuuriateljeesse. Ent ta töötas ka graafikaateljees, esialgu Ado Vabbe, hiljem Dresdenist kutsutud Georg Kindi juhendamisel. Tema talent, mida oli märgatud juba kunsttööstuskoolis, avaldus üha säravamalt Pallases. Kooli stipendiaadina saadeti ta 1922. aasta varakevadel  Dresdenisse, täiendama ennast sealses Kunstiakadeemias, skulptor Selmar Werneri meistriklassis. Skulptuuri kõrval tegeles ta seal  intensiivselt ka graafikaga, avastades enda jaoks litograafia, milles on muuhulgas  teostatud siin eksponeeritud kaks tööd eksootilistest loomadest. Sõjas lüüasaanud Saksamaal olid teravnenud sotsiaalsed kontrastid, oli priiskavat rikkust ja armetut vaesust, palju kahtlasi lõbusid ja näljamässe. Ses atmosfääris tundis Wiiralt rõõmu  loomadest loomaaias: „Need on minu kõige armsamad sõbrad siin“, kirjutab ta ühes kirjas, lisades joonistuse jõehobust ja lõvist. 1923. aasta sügisel naasis ta Tartusse, kus lõpetas 1924. aastal esimese lennu koosseisus „Pallase“. Dresdenis oli küpsenud tema soov minna Pariisi. 1925. aastal saigi ta Kultuurkapitalilt aastase stipendiumi Pariisi sõiduks. 

Käesolevas ekspositsioonis on tema õpinguaastate looming esindatud vaid kahe Dresdeniaegse litoga loomadest.

„Need on minu kõige armsamad sõbrad siin“

Kaamelid. 1923. Litograafia

Saabunud 8. novembril 1925 Pariisi, jäi Wiiralt sinna aastateks.

Need 14 Pariisi-aastat jagunevad kaheks erinevaks perioodiks: murdepunktiks on 1933. aasta, mil ta elas läbi kriisi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.
Põrgu. 1930-32. Ofort, vasegravüür
Esimese Pariisi-perioodi, s.o. aastate 1926-33 loomingu krooniks on kolm teost, millest esimesena hakkas ta 1930. aasta veebruaris kavandama kompositsiooni „Põrgu“. Selle poole oli liikunud tema senine looming. Juba Dresdenis oli ta kokku puutunud suurlinna eluga, milles paljandusid sotsiaalsed kontrastid ja inimlikud pahed, Pariis aga oli üks maailma metropole, kus ühiskonna suured mängurid ja moraal olid otsekui rambivalguses. 1928. aastal tegi ta vaskplaadile monotüüpia naisaktist, keda ümbritses ihar meestesumm. Ta  ei raatsinud kompositsiooni päriselt hävitada ning otsustas selle alusel teha samale plaadile gravüüri. Keskne aktifiguur on siiani alles, ent selle varjutab  üks paljudest fantastilistest peadest, mis on nagu kurjast vaimust vaevatud.

Fantastiline pea on üldse Wiiralti loomingut läbiv žanr, grotesksed tüübid kehastavad tal enamasti inimeste pahelisi kirgi ja vastikuid omadusi. Ta joonistas esialgu neid tüüpe „Põrgu“ jaoks, siis pani plaadil paika kompositsiooni kolm põhitelge - vasakpoolse, mis sümboliseerib surma, kesktelje, mida valitseb robot-sõjamasin ja parempoolse, milles lõhkev pea sümboliseerib Saksa militarismi. Jõudnud 1930. aasta algupoolel esimese proovitrükini, jättis Wiiralt töö pooleli ning viis selle lõpule alles 1932. aasta sügisel. Kirjas Alfred Rõudele 21. veebruarist 1938 kirjutas Wiiralt gravüüri  kohta: „Selles olen kujutanud inimese abitust ja kaduvust - revolte igasuguste jumalate vastu".  Sõjajärgses Pariisis arvasid kunsti tundvad inimesed, et „Põrgu“ oli prohvetlik, sõja eest hoiatav töö. Muidugi oli tema sünnis oma osa 1930. aasta paiku Pariisis aktuaalseks muutunud sürrealismil ja ka belgia kunstnikel-sümbolistidel James Ensoril või Jules de Bruyckeril, kelle töid Wiiralt tundis.

„Kabaree“ valmis Wiiraltil 1931. aastal Strasbourg'is, kus ta viibis terve suve oma metseeni ja sõbratari Nelly Stulzi kutsel. See on „Põrgu“ paarik, samas formaadis, tehnikas ja vaimus. Kui „Põrgus" üritas ta allegooriliselt kujutada seda, mis inimesi vaevab nii ühiskonnana kui ka indiviididena, siis „Kabarees“ loob ta pildi fantastilisest orgiast, mille tegelased püüavad leida unustust oma maiste kirgede rahuldamises. Sel lihalike rõõmude peol leidub vaid üksikuid vaimsuse välgatusi: magav (sic!) Kristus söömalaua taga, linnuke viiuldaja poognal ja palvetava naise vari ühe joodiku turjal. Vaatamata sellele, et pilt tundub esmapilgul lustakas, on selle alltekst niisama jõuliselt inimesekriitiline nagu „Põrgul“. Mõlemad gravüürid on äärest ääreni täidetud figuuridega, järgides vana kompositsiooniprintsiipi horror vacui (lad.k. tühjuse kartus). Kompositsioon on üles ehitatud ristuvaile diagonaaidele - söömalauale ja viiulikujulisele lavale, millel on muusikud. Vahemiku täidavad tihedalt tantsivad paarid. Paljurinnaline naisfiguur, kelle rindadest voolavast nestest joobuvad putod, lähtub Lähis-Ida ja hellenismiajastu viljakuse- ja seksuaalsusejumalanna Astarte kujust.

Kabaree. 1931. Ofort, vasegravüür


Jutlustaja. 1932. Litograafia
1932. aasta kevadel lõi Wiiralt „Jutlustaja“. Selle keskse kuju idee sündis tänaval  litograafiatöökotta minnes ning poole tunni pärast oli see juba kivile joonistatud. Ent jutlustajat ümbritseva rahvahulga kujutamine võttis veel kolm nädalat aega. Mingeid eeljoonistusi  „Jutlustajale“ polnud. 1930. aastatel Pariisis elanud Moskva inseneri Aleksandr Sterniku sõnade järgi olevat jutlustaja prototüüp Montparnasse'il elanud itaalia skulptor Rossi. Wiiralti jutlustaja on fanaatik, valevanduja (seda näitab tema žestist erinev käe vari foonil), ometigi lummab ta massi, mis koosneb erinevatest rassidest inimestest, meestest ja naistest. Nende kujutamisel väldib kunstnik groteski, näib, nagu tunneks ta neile kaasa. Grotesksus, muide, ei valitse kaugeltki  Wiiralti kogu 1933. aasta eelses loomingus; selles leidub üsna palju harmoonilisi, isegi hardalt kujutatud inimtüüpe. Eestikeelse „Jutlustaja“ kõrval on kunstnik algul kasutanud  prantsuskeelse nimetusena „L'apotre“ (apostel). Kuju tähendus on lai.  Maailmasõdade vahel  loodi kunstis  mitmeid pateetilisi massidega manipuleerijate kujusid, eeskätt saksa ekspressionistlik-uusasjalikus kunstis (Magnus Zeller „Kõnemees“, 1919, George Grosz „Agitaator", 1928) . Tõenäoliselt Wiiralt neid teadis. Pärast Teist maailmasõda nähti Wiiralti „Jutlustajas“ samasugust prohvetlikku  hoiatust führerite eest, nagu „Põrgus“. Sellest kõneleb tema sõbra maalija  Stanislas Eleskiewieczi nekroloog ajalehe „Paris-Montparnasse“ 21. numbris 1954, mille kõrval  on reprodutseeritud  „Jutlustaja“. 

„Jutlustaja“ tiraaž oli 25, siis lihviti kujutis kivilt maha. Koos „Põrgu“ ja „Kabareega“  tipneb  teos   Wiiralti varasema loomingu kohal, olles selle stiililiseks ja sisuliseks kokkuvõtteks. Ühtlasi on see töödekolmik kunstniku kogu loomingu tippe, mis ei lakka äratamast tema vastu erilist huvi.

Arkeia. 1938. Kuivnõel
E. Wiiralti Maroko-reis vältas 19. juulist 1938  18. veebruarini 1939. Selle aja veetis ta peamiselt Marrakechis, joonistades araablasi ja berbereid, kaameleid sissesõiduhoovides - fndukkides. Seal on sündinud ka mõned gravüürid: esimesena „Marrakechi linnamüür“ (1938, ofort, kuivnõel) vaatega  Atlase mägedele, teisena - „Arkeia“ (kuivnõel). „Arkeia“ on tema kauneim aktigravüür. Tõmmu  sale araablanna  poseerib loomulikult, koketsuseta, näos ja poosis on tunda  ujedust. Araablased tõid  Wiiraltile tasu eest naismodelle, kellele tuli loomulikult samuti maksta. Seansid Arkeiaga gravüüri jaoks  kestsid 16. septembrist 4. oktoobrini , seejärel saatis Wiiralt mõlema gravüüri plaadid Pariisi, sügavtrükimeister J.-J.Taneurile trükkimiseks. Ent Arkeia jätkas veel kümnekonna päeva vältel poseerimist viimistletud joonistuste jaoks, millest  Viinistu  Wiiralti-saalis eksponeeritu, dateeritud 19. oktoobriga 1938, on viimane. Marako-teemaliste gravüüride kõrval  on  eriti väärtuslikud Wiiralti meisterlikud  joonistused.

Maroko paelus veel kaua Wiiralti kujutlusi. 1939. aastal Pariisis lõpetas ta suure maastiku „Vaade Atlase mägedel“, lõi pehmelakitehnikas „Naerva kaameli“ ning alustas puugravüüri „Kaameli pea“, mille lõpetas Eestis. 1940. aastal graveeris ta Eestis „Berberi poisi“ (kuivnõel), „Noore araablase“ (metsotinto) ja  „Berberi tüdruku kaameliga“ (pehmelakk). Ka pärast sõda Pariisis unistas ta Aafrika päikesest.   

Monika. 1942. Metsotinto. 1. seisund

Tagasi Eestisse

Teise Maailmasõja ajal, 1939. aasta 25. septembrist 28. aprillini 1944 viibis Wiiralt Eestis. Pärast 14-aastast eemalolekut otsis ta kontakti kodumaaga eeskätt läbi inimeste, keda ta portreteeris. Üks selliseid portreesid on „Monika“, mis on graveeritud 17. sajandil leiutatud töömahukas metsotinto tehnikas.Selles tehnikas oli Wiiralt teinud Eestis viibides juba kaks tööd - „Noore araablase“ (1940) ja „Istuva daami“ (1941). 16. augustil 1942 kohtas ta Tallinnas turul umbes 10-aastast tüdrukut, kes müüs mänguasju. Ta palus tüdruku vanematelt luba teda portreteerida ning 19. augustil algasid seansid, kokku 16. Nende käigus valmis hulk joonistusi, seejärel ka gravüür, millest kunstnik trükkis proovitõmmise 27. novembril 1942, esitamiseks sügisnäitusele Tallinna Kunstihoones. Kuid ta viimistles gravüüri edasi, kuni  22. veebruaril 1943 hakkas trükkima 1. seisundi tõmmiseid. Üks 1.seisundi tõmmiseid on Viinistu kunstimuuseumis  eksponeeritud. Kuid juba aprillis tegi kunstnik teose mõnevõrra ümber, asendades taustal oleval tütarlapse portreel  lehviks seotud rätiku samasuguse mütsiga, mida kannab esiplaanil istuv tüdruk. Seda, 2. seisundi gravüüri hakkas ta trükkima alates 14. aprillist 1943  ja selle tõmmiseid on muidugi rohkem.  Kunstnik nimetas  tööd  esialgu „Tüdrukuks portreemedaljoniga“, 1942. aasta sügisnäituse kataloogis  on see kui „Tüdruk lilledega“. „Monika“ kätkeb õieti kolme portreed: lapseohtu portreed medaljonil, veidi suurema tüdruku portreed taustal ja täiskasvanulikult tõsise ilmega  teismelist laua ääres istuvana. Wiiralt oleks nagu tahtnud näidata, kui erinevalt võib üht ja sama inimest portreekunstis kujutada, aga ka seda, et tõeline portretist näeb inimeses  mitte ainult hetkeseisundit, vaid ka tema eilset ja homset päeva. 

Prantsusmaal imetleti „Monikat“ väga, see oli eksponeeritud 1946.aastal Pariisi Sügissalongis, 1950. aastal Rouenis korraldatud kaasaegse originaalgravüüri näitusel ja 1953. aastal prantsuse kaasaegse gravüüri näitusel Gian Ferrari galeriis Milanos. Monika Pootsikust sai aga õpetaja Tallinnas. Ta hoidis elu lõpuni (2007) tõmmist oma portreest ja kaunist vaasi, millesse portreel on graveeritud hilissuvine bukett.

Lapi maastik - Vaisaluokta. 1946. Kuivnõel
28. aprillil 1944 lahkus Wiiralt Eestist, esialgu Viini, kus toimus tema näitus  Viini Kunstiseltsi majas ja kus ta sai töötada trükikodades, sealt sõjategevuse lähenedes Berliini, kust omakorda Rootsi. Rootsis viibis Wiiralt 5. maist 1945 30. septembrini 1946. Seal valmis tal kaks teost – „Väike Gisèle“ (1946, kuivnõel) ja „Lapi maastik - Vaisaluokta“.  Tutvumine rootsi kunstiga jättis Wiiraltile mulje, et sealsed kunstnikud ei ole õieti tabanud maa omapära. Selle omapära otsinguil sõitis ta 7. juulil 1946 Põhja-Rootsi, Norrbotteni lääni, s.o. Lapimaale, kaaslaseks kunstnik Eduard Ole. Porjuse ja Saltoluokta kaudu jõuti Vaisaluoktasse, kus Wiiraltile  poseeris  „Lapi maastiku“ naiskuju jaoks Ella Tomma. Wiiralt joonistas seal ka teisi laplasi ja kitse-professorit,  graveeris plaadlle Akka mäe teispool Akkajärve. Ritsemjokk polnud nii külalislahke, elanikud pelgasid võõraid, ent Wiiralt jõudis siiski jäädvustada väikese Lapi tütarlapse. 7.augustil pöördusid  kunstnikud tagasi Stockholmi. Septembris trükkis Wiiralt „Lapi maastiku“ proovitrükki ja esimese tiraaži. 30. septembril alustas ta teed Pariisi.

„Lapi maastik - Vaisaluokta" näitab Wiiralti teravat pilku nii kunstnikuna kui ka inimesena. Rääkides Lapimaast - Põhja-Euroopa  põlisrahvast, kelle asuala ulatub Põhja-Norrast üle Rootsi ja Soome Koola poolsaareni Venemaal - mainitakse sageli loodust ja jõuluvana, harvemini  laplaste keelt,  kultuuri ja võitlust oma identiteedi säilimise eest.  Aga just see rahvas ja tema loomulik looduskeskkond huvitasid Wiiraltit. „Lapi maastikus" lõi ta eepilise  pildi põhjamaa inimese ja looduse kokkukuuluvusest, omamoodi järje „Viljandi maastikule“ ja „Virvele“ On märkimisväärne, et rahva edasikestmise lootus seostub tal nii eestlaste kui ka laplaste puhul väikeste tüdrukute, igatahes naissooga.

Oma Wiiralti-filmis „Maised ihad“ (1978) jõudis Mark Soosaar Wiiralti jälgedes käies ka Lapimaale ning leidis üles maastikul kujutatud naise ja väikese tüdruku.
Kaks naist. 1929. Monotüüpia
Wiiralt oli esimesi monotüüpia viljelejaid eesti kunstis, olles neid loonud aastaist 1923/24. Monotüüpia  on tehnika, mille puhul  kujutis maalitakse plaadile ning trükitakse sellelt käsitsi üks või kaks tõmmist. Enamasti on monotüüpiad  lihtsustatud vormiga, sest plaadile peab maalima kähku, et värv ei jõuaks kuivada. Wiiralti tehnoloogia oli keerulisem, tema monotüüpiad on vahel nii nüansirikkad, et nende teostusviis tekitab kunstnikeski hämmeldust. Kuna tõmmiseid on reeglina üks, on monotüüpia unikaalne. Kuigi tehakse ka monokroomseid monotüüpiaid, on monotüüpiad enamasti värvilised, nii et see on üks maali ja graafika vahemail seisev tehnika. Kuna Prantsusmaal armastatakse maalikunsti ja värvi, siis hakkas Wiiralt neid Prantsusmaal rohkesti tegema ning neil oli menu. Tema enda hinnangul on ta loonud 400-500 monotüüpiat. Eesti muuseumides on neid 70. Ka lisades tuntumates erakogudes olevad, et saa me kokku sadatki. Ülejäänu on mööda maailma laiali.

Monotüüpias „Kaks naist“ on Wiiralt daamide juukseid kujutanud värvikihti pintslivarre või puupulgaga veetud siksakkidena; samamoodi, täppide ja joontega teinud näod ja kleidimustrid. Naiste kõrgesarnalised, pilukil silmadega näod on meelad, nagu tema selle perioodi teostes ikka. Teos esindab Wiiralti  meelisžanri - fantastilis-groteskseid  päid, milles avaldub tema huvi kõikvõimalike  veidrate tüüpide ja karakterite vastu ning milliseid eriti rohkesti sünnib esimesel Pariisi-perioodil 1926-33.

Kabaree. 1931. Ofort, vasegravüür

Illustratsioonid

Eduard Wiiralti tegevus illustraatorina algas kodumaal 1917. aastal. Ülimalt viljakad olid aastad 1923 - 25, mil ta lõi ainuüksi Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemiku neljale köitele üle 140 joonistuse. Pariisiski jätkas ta illustratsioonide joonistamist mõnedele kodumaistele väljaannetele. Ent tema talenti rakendati peatselt ka prantsuse bibliofiilsete väljaannete illustreerimiseks. 1927.aastal tegi ta 3 puugravüüris illustratsiooni bibliofiilide ajakirjale „Septimanie“.

Wiiralti koostöö Pariisi kirjastusega Éditions du Trianon algas 1927.aasta 4 reproduktiivse portreegravüüriga bibliofiilsele sarjale  „Le musée romantique“ ning jätkus 1928.aastal  5 oforditehnikas  illustratsiooniga  ning 12 puugravüüris vinjetiga François  Mauriaci esseele „Lisa Bossuet' traktaadile himurusest“ (pr.k. Supplément  au traité de Bossuet sur la concupiscence) ja 6 samas tehnikas illustratsiooniga Aleksandr Puškini poeemile „La Gabrielide“. Fr.Mauriaci illustratsioonidest kaks kujutavad fantastilis-grotsekseid himutuse allegooriaid , üks - mõtisklevat meest naisakti taustal; frontispissideks on  Jacques-Benigne Bossuet' ja  Mauriaci  portreed - viimane graveeritud natuurist tehtud joonistuse järgi.

„La Gabrielide'i“ frontispissiks on luuletaja portree Orest Kiprenski maali järgi (1827, Riiklik Tretjakovi Galerii).  Jumalavallatu poeemi „La Gabrielide“ kirjutas A.Puškin 1821. aastal. Seda levitati käsikirjaliselt; 1828.aastal algatas kirik selle kohta uurimise; Puškin eitas oma autorsust. Alates 1861. aastast ilmus esimene väljaanne Londonis, Venemaal ilmus samast aastast alates katkendeid. Poeemi teaduslik  väljaanne ilmus 1922. aastal Peterburis. Trianoni kirjastuse väljaanne oli selle esimene prantsuskeelne tõlge. Raamatu tiraaž oli 345 - 300 Rives-paberil, 25 jaapani paberil,  20 eksemplari  kirjastusele. Viimane illustratsioon ületas tolle aja mõistes igasugused usulise kombekuse piirid ning jäeti 320-st eksemplarist välja.
No items found.
0:00

Rahutus. 1950-52. Pehmelakk, segatehnika
Kuigi kunstniku viimaseks teoseks jäi „Sebra“ (1952, pehmelakk), võib tema luigelauluks pidada  gravüüri „Rahutus“, milles on kuju leidnud teda viimasel loomeperioodil  vallanud mõtisklused kunsti olemusest.   1920.aastal ilmus tema loomingusse teema „naine lapsega = madonna“. 1929/37.aasta  värvilises linoolsügavtrükis „Madonna“ katab suuresilmse naise pead  loor. Aastatega  kaotas see suuresilmne naisetüüp  võrgutava ilme, muutus üha ideaalsemaks, muusat ehk kunsti sümboliseerivaks. Kiirgavate silmadega naise pead näeme Wiiralti loodud Kristjan Raua nimelise kunstiaasta embleemil (1940). Suuresilmne  madonnalik muusa esineb  paljudel  1940-50. aastate visanditel ja kavanditel, samuti gravüüril „Maalija“ (1951, ofort). Juunis 1950 hakkas ta tsinkplaadile graveerima naist lapse ja kassiga, mille juurde korraks naasis  aasta lõpul. 5. juunil 1951 kõrvaldas ta plaadilt lapse ja kassi ning tegi naisele taustaks maastiku.  Märkmiku sissekandes nimetas ta teose sealsamas „Rahutuseks“ (pr.keeles L'inquietude). Töö käigus on ta seda nimetanud ka „Naiseks tühja maastiku" ees. 25. oktoobril 1951 trükkis ta I seisundi 4 tõmmist  ning esitas ühe neist Sügissalongi. Seal ristiti töö „Üksinduseks“ (pr.k. La solitude) - nimetus, mida Wiiralt vastustas 1952. aasta kirjas Robert Rebasele, kes koostas tema reproduktsioonide mappi (ilmus 1954 Göteborgis). Töö jätkudes ja kontseptsiooni selginedes  trükkis Wiiralt II seisundi I proovitrüki 5 tõmmist 11.augustil 1952, andes „Rahutusele“ ühtlasi alapealkirja „Pilk tulevikku“ (pr.k.  Regard dans  l'avenir). Järgnesid veel kolm proovitrükki ning 16.oktoobril 1952 alustas ta tiraaži  trükkimist (75 tõmmist). Melanhoolse ilmega madonnalikku naisepeasse kummalise nägemusliku maastiku ees on kunstnik pannud  oma rahutuse  kunsti, ühiskonna ja iseenese tuleviku pärast.

Teos on läbi viidud autoritehnikas, mis baseerub pehmelakil ning milles on teostatud ka „Tüdruk varemete ees“, „Dikataator I“, „Haige poeet“ (1949), „Kunstnik ja modell“ , „Deporteeritud“ ja „Kaameli pea“ (1938/50).

<
>